ÜLO NURGES - 60
Ülo Nurges sündis 14. septembril 1939 Läänemaal Pürksis. Täpselt 30 aastat hiljem asus ta tööle Küberneetika Instituuti, olles lõpetanud 1962. aastal TPI energeetika teaduskonna automaatika ja telemehaanika erialal ning töötanud vahepealsed aastad TPI automaatika kateedris assistendina ja vanemõpetajana. Alates oma tulekust 1969. aastal KübI automaatika sektorisse kuni tänaseni, on Ülo Nurges olnud oma teadustegevusega juhtimissüsteemide osakonna raudvara, keda ei ole kõigutanud ei poliitikas ega teaduses valitsenud tõmbetuuled. Aspirantuuriaastatel (1971-1975) tegeles ta Ülo Jaaksoo juhendamisel lineaarsete süsteemide parameetrite identifitseerimise probleemidega ja 1979. aastal kaitses ka samal teemal tehnikateaduste kandidaadi väitekirja. Alates 1979. aastast on ta valitud Küberneetika Instituudi vanemteaduriks.
Ülo Nurgese teadustegevuse võib jagada jämedalt kolme perioodi. Kuni 80ndate aastateni olid tema uurimisobjektiks mitmemõõtmelised lineaarsed dünaamilised süsteemid ning põhilisteks probleemideks lineaarsete objektide modelleerimine ja aproksimeerimine. 80ndatel nihkus huvi aproksimeerimisele Laguerre’i polünoomide meetodil ning alates 90ndate aastate algusest on huviobjektiks olnud lineaarsete süsteemide robustne juhtimine. Kokku on Ülo Nurges avaldanud ligi 70 teaduspublikatsiooni ning ei ole veel mingit märki, et teadustegevuse hoog hakkaks raugema. Pigem vastupidi, viimastel aastatel on ilmunud kaalukaid artikleid teadusajakirjades ja on olnud esinemisi mitmetel juhtimisteooria tippkonverentsidel.
Ülo Nurgest teatakse meie instituudis põhiliselt kui tõsist teadlast ja meest, kes annab sõna ja seda ka peab. Samal ajal ei ütle ta ära heast vestlusest ja muhedast naljast. Siiski on üllatav, kui vähe teatakse temast tegelikult väljaspool lähedaste sõprade ringi. Pole harvad olukorrad, kus ta suudab üllatada ka temaga kümneid aastaid koos töötanud kolleege. Nii näiteks ei tea paljud, et Ülo on kahekordne Eesti meister sulgpallis, on läinud (vabatahtlikult) Siberisse teid ehitama, on kirglik margikoguja, oskab ehitada rookatuseid ja teha paljut muudki, mille peale ühe teadlase puhul kohe ei tulegi.
Ülo Nurgesel on siiski ka nõrkusi, mille kutsele ei suuda ta vastu seista. Nii ei möödu ühtegi aastat, kus ta ei roniks mõne kõrge mäe otsa, ei sõidaks dþunglis elevandiga, ei vaataks Gröönimaa liustikke või ei higistaks raske seljakotiga kõrbes. Kes teab, võib-olla just see ongi Ülo saladus teadusliku produktiivsuse ning hea füüsilise vormi säilitamisel.
Soovime Ülo Nurgesele jõudu ja jätkuvat visadust, sest kindlasti on veel kõige kõrgem tipp vallutamata ja kõige parem artikkel kirjutamata.
Sügava lugupidamisega kolleegide nimel
Jaan Penjam
