|
Olümpiaadist on juba hea hulk aega mööda läinud ja palju asju unustuse hõlma vajunud. Esimesena meenub, et seal oli kole palav ja niiske. Hiinlastega oli raske asju ajada, sest peale hiina keele nad muid keeli ei osanud ja isegi numbreid näitasid nad näppudel teistmoodi, kui meil siin tavaks. Olümpiaad oli Hiina riigi jaoks ideoloogilise tähtsusega üritus, rahaga polnud koonerdatud. Hotellidel, kus elasime oli tärne nii palju, et ei mäletagi täpselt mitu; igatahes pole keegi teine hiljem enam ligilähedalegi saanud. Ülesanded olid head, aga rasked ning sellest kerkis pärast paksu pahandust. Nimelt oli Hiina võistkond ise nii hästi välja drillitud, et nemad said peaaegu maksimumpunktid, teised jäid aga kaugele maha. Füüsikas rehkendatakse aga medalite piirid teadupärast kolme absoluutselt parima keskmise järgi ning seetõttu oli kuld- ja hõbe medaleid kokku ainult üksteist. Ja siis kerkiski diskussioon, et äkki peaks medalite jaotamise süsteemi ümber tegema. Et nii ikka ei lähe, medaleid tuleb rohkem välja anda, see stimuleerib õpilasi õppima. Järgnevatel aastatel pole aga medalite vähesuse üle enam kurta saanud ja statuudi muutmise kavad on maha maetud. Peeter Vois esines väga tublilt ja tema absoluutarvestuse kohta pole Eesti võistkonnast tänaseks keegi veel ohustama kippunud. Nii nagu hilisematelgi olümpiaadidel oli tolgi aastal oluline osa võistkonna juhendajate Jaak Kikka ja Jaan Kalda kogutud punktidel. Ja sellega seoses tulebki jutuks teine asi, mis on Hiinas käigust kindlalt mällu jäänud. See on teooria lahenduste modereerimine. Teooria tööde parandajad olid väga vintsked sellid. Nad said ise aru küll, et jutt käib formaalsustest, lahendus oli sisuliselt täiesti õige, aga punkte juurde andma olid nad väga-väga visad. Teooria-heitlused selja taga, ootasime eksperimendi parandajatelt samasugust tõsist vastupanu. Nemad aga valmistasid peaaegu sama suure üllatuse, kui teoreetikudki ning olid peaaegu igas punktis meie ettepanekutega päri.
|