|
15.-23. juulil 2003. toimus Pohangis (Korea) 35. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad (RFO),
millest võttis osa 332 võistlejat 71 riigist. Peale Jaapani ja Prantsusmaa lisandumist
on nüüdsest esindatud kõik suuremad ja eeldatavalt hea üldharidustasemega riigid,
edasine laienemine saab toimuda juba peamiselt Aafrika riikide arvel.
Viimased kolm aastat on RFO-d toimunud Kaug-Idas: Indoneesias, Taivanil ja sedapuhku
Koreas. Korralduslikust küljest on see andnud tugevasti tunda: rahvusvaheline olümpiaad
on olnud riiklikult prioriteetne asi, mille korralduslik külg peab olema laitmatu
(viie-tärni-hotellid, presidendi osavõtt avatseremooniast, ajagraafikust range kinnipidamine jms),
igal juhul mitte kehvem kui naaberriigis tehtu. Ülesanded on olnud küll väga hästi ette valmistatud,
kuid "kuivavõitu" — lahendajatelt ei nõuta mitte niivõrd loomingulist taibukust, kuivõrd
tehnilise teostuse oskust ja kiirust
Lootkem, et hispaanlased pakuvad meile tuleval aastal Salamancas vaheldust!
Et seekordne olümpiaad oli (ilmselt eelarvelistel kaalutlustel) ühe päeva võrra lühem, kui tavaliselt,
siis said nii võistlejad kui juhendajad tugevasti vatti. Eriti viimased, sest saabumise,
lahkumise, avatseremoonia ja lõputseremoonia päevadest järele jäänud viie tööpäeva sisse pidid mahtuma nii
teoreetilise kui eksperimentaalvooru ülesannete arutelu ja tõlkimine, tööde hindamine ning
apellatsioonid (st oma ja korraldajate poolt antud hindepallide kooskõlastamine), lisaks veel mitmesugused ekskursioonid.
Hindamine ja apellatsioonid olnuksid lihtsad siis, kui võistlejad poleks teinud kas mitte midagi või oleks teinud
kõike saja-protsendiliselt; Eesti juhendajad on aga harilikult saanud täiskoormuse, sest meie
tublid ja hakkajad poisid on lahendanud kõiki ülesandeid, paraku mitte veatult...
Eesti võistkond oli sedapuhku väga ühtlase tugevusega, see kajastus ka tulemustes.
Hõbe ja kuld jäi küll nägemata, kuid esmakordselt (13 aasta jooksul) mahtusid kõik viis võistlejat
edetabeli esimese poole sisse. Enamike rahvusvaheliste olümpiaadide puhul tähendanuks esimese poole sisse
mahtumine vähemasti pronksmedalit — paraku mitte füüsikas!
Ilmselt oleks mõistlik RFO medalijagamissüsteem muuta sarnasemaks nt rahvusvahelise matemaatika olümpiaadi
süsteemiga, kuid nn rahvusvaheline kogu (mis hõlmab osalevate riikide juhendajaid) heterogeensuse
tõttu on 2/3 poolthäälte kättesaamine väga raske.
|
|
Lisaks põhivõistlusele korraldati nn loomingulisuse võistlus, kus tuli etteantud vahenditest
(teatud arv piklikke ja ümmargusi õhupalle, teipi, niiti, liimi jms) koostada seadeldis, mis kukuks
võimalikult suure massi juures 15 meetri kõrguselt võimalikult kaua alla. Meie võistkond sai väga tubli
5. koha. Kui neil poleks kaks õhupalli kogemata katki läinud, siis olnuks ka esikoht
(ja digikaamerad auhindadeks) üsna reaalne. Meie poiste seadeldis tekitas üldist elevust,
sest ei mahtunud kaalu peale ära, kaalumiseks tuli see ära lammutada. Pildil: Riho annab lennumasinale viimast lihvi.
|
